Mind ei tee kurvaks, et Internet on täis kirjutisi, mis on
Euroopa Komisjoni poolt välja pakutud pagulaskvootide vastu, igalühel on õigus oma arvamusele, vaid neis
domineeriv emotsioonidega manipuleeriv, naiivne ja rassismi õhutav suhtumine.
Ma keeldusin
tunnistamast, et eestlased on rassistid, see oleks olnud liiga stereotüüpne,
kuid jälgides sotsiaalvõrgustikes toimuvat, võin nüüd kergelt sellise kokkuvõtte
teha. Eestlaslik patriootlikkus on võti kaitsmaks meie kultuuri, keelt ja
eluviisi, kuid see on saanud justkui rassismi sünonüümiks.
Me ei saa ennast võrrelda suurriikidega nagu Prantsusmaa ja
Inglismaa või Euroopa südame Belgiaga, mille keel ja kultuur selle multikultuurse ühiskonna käigus vaid jõudu kogub ning
kelle ajalugu on tihedalt seotud paljude varjuotsijate riikide ajalooga. Ilmselgelt
peab Eesti riik Euroopa Liidu
liikmesriigina kaasa aitama migratsiooniprobleemi lahendamisele, kuid
ennekõike peame vaatama tõele näkku ja küsima, kas me suudame neid enda kultuuriruumi
integreerida, neile töö leida, neile eesti keele ära õpetada ja neid enda ühiskonnas iseseisvateks
„kasvatada”, kui me ei suuda seda isegi paljude
eestlastega, mitmendat põlve Eestis elavate venelastega ja teiste
vähemusrahvastega teha. Mul on lisaks Eesti kogukonnale ka rahvusvaheline sõpruskond koos kõikvõimalike rahvustega ning ma näen kaugemale kui enda valge
nahavärv. Sellegipoolest olen ma eestlane - oma kuultuuri ja ajaloo kompott ,
patrioot – oma juurte ja rahvuse kaitsja ning mul on hirm panna neid ohtu pagulaste probleemi lahendades .
Mis puutub aga probleemide lahendamisse,
siis sõjapõgenike vastuvõtmine seda kindlasti ei ole. Euroopa on juba aastaid pagulasi
vastu võtnud, kuid probleem jääb samaks. Kodumaalt põgenemine on probleemi tagajärg,
mitte probleem ise.
Internett ei ole ainuke põhjus, miks ma sellest kirjutan. 12. Mail tähistasime Belgias solidaarsuspäeva. Tavapärase koolipäeva asemel täitis pärastlõunat kooli korraldatud solidaarsuse marss läbi aleviku, metsade ja põldude. Lisaks olid koolihoovi püstitatud lava ning Amnestia, Oxfami ja Punase Risti telgid, milles anti ülevaade nende organisatsioonide tegemistest ja tähtsusest maailmas. Lõpuklassid mängisid üritusel rolli kui korraldusmeeskond, mis andis mulle võimalusekohtuda ning vestelda nii mõnegi inimesega, kes on läbinud sõjapõgeniku teekonna.
 |
| Lapsed joonistasid / kirjutasid riidetükkidele, kuidas nemad maailma paremaks kohaks teevad. |
